Jose Mario Calero Vizcaino  •  Aug 27, 2025

LOODUSSÕBRALIK ARHITEKTUUR

José Mario Calero Vizcaíno
Muhemuigam • 25. mai 2013 (täiendatud 2025)

Lühikokkuvõte. Loodussõbralik arhitektuur on mõtteviis, mis ühendab koha, inimese ja energia. See tähendab väikest vajadust, nutikat kasutust ja selget esteetikat – esmalt vähenda nõudlust, seejärel kata järelejäänu taastuvate lahendustega. [1][2]


Sissejuhatus

Harjumuspärane tarbimine – energia, materjalid, pind – surub planeedi ökosüsteeme taluvuspiiridele. Sõltume ületöödeldud toodetest (sh elamutest) ja nende tarneahelatest; liigne energiakasutus kasvatab jäätme- ja saastekoormust. Loodussõbralik, säästev, passiivne ehk „roheline” arhitektuur püüab seda ringi avada: kujundada tervislik, kaunis ja nutikas elukeskkond, mis rahuldab vajadused kooskõlas loodusega.

2025 värskendus (normid ja suunad)

·     EPBD 2024/1275: uued hooned → ZEB (nullheitega hoone): väga väike energiavajadus, kohapealne fossiilkütuste heide 0; avalike asutuste uued hooned alates 2028, kõik uued alates 2030. [1][2][16]

·     nZEB → ZEB: fookus liigub peaaegu nullenergiahoonelt nullheitega hoonele; nõuded muutuvad terviklikumaks (vajadus, energia, heide). [2][16]

·     Eesti raamistik: riiklikud miinimumnõuded (Riigi Teataja) ja nZEB-kategooriad; Eesti on olnud nZEB-tasemel üks ambitsioonikamaid. [3][8][13]

·     Päevavalgus: EN 17037 (päevavalguse provisioon, vaade, päikesevalgus, pimestus) – päevavalguse kvaliteet on tervise ja toimetuleku eeldus. [6][11][21]

·     Sisekliima: EN 16798-1 sisendparameetrid (soojus, IAQ, akustika, valgustus) energiatulemuse hindamiseks; WHO 2021 karmistas PM₂·₅ ja NO₂ soovituslikke piirväärtusi. [5][9][14][20]

·     Passiivmaja (PHI): klassid Classic/Plus/Premium (PER-metoodika, õhupidavus, kütte-/jahutusnõudlus). [7][12][17]

·     Sinine–roheline infrastruktuur: looduspõhised lahendused leevendavad kuumasaart, juhivad vihmavett ja toetavad elurikkust. [0][18][19]

Miks ja mille nimel?

Otsime eluaset, mis töötab koos ümbrusega, mitte selle vastu. Loodussõbralik arhitektuur tasakaalustab kolm telge – kliima, inimene, energia – nii, et tekib hea sisekliima, madal energiavajadus ja väike heide. [1][2][5]

Mis on loodussõbralik (passiivne) arhitektuur?

Kaasaegne, elamisväärne ja selge eluasemelahendus, mis sünnib teaduspõhise ent arusaadava projekteerimise tulemusena. Ajaproovile vastu pidanud traditsioonilised ehitusviisid põimuvad kaasaegsete täiustustega – tulemuseks on funktsionaalsus, energiasõltumatus ja parem elukvaliteet. Energiapoolel kehtib: puhas, tõhus, tark – ja nii palju taastuvenergiat kui mõistlik. [1][2]

Kliima ja mugavus: analüüs enne lahendusi

Hea lahendus algab kohalikust kliimast ja mikroasendist. Mugavus on konkreetne: talvel soe ja valge, suvel jahe ja varjuline, aastaringselt värske õhk ja piisav päevavalgus. Industriaalajastu loosung „funktsioon valitseb vormi” täieneb tänapäeval: „Funktsioon valitseb vormi – ja funktsioon peab arvestama keskkonda.” [5][6]

Päike kui liitlane

Päikesegeomeetria määrab aknaavad, räästad, varjestuse ja soojusbilansi. Hoolikas modelleerimine võimaldab kujundada talvise päikesekasu (valgus ja passiivne soojus) ning suvise ülekuumenemise vältimise (varjud, tuulutus, soojusmahutavus). [6]

Arhitekti kompass

Arhitekt on kultuuri- ja keskkonnateadlik "tõlk", kes seob koha, inimliku mõõdu ja tehnoloogia tervikuks. Kaasaegne ootab esteetikat, tõhusust ja paindlikkust – ruum, mis on ilus, toimib väheenergeetiliselt ja kohaneb elutsükli muutustega. [5]

Inimlikud põhivajadused

  • Puhas ja mugav koht lõõgastumiseks, magamiseks ja läheduseks
  • Siseruum, mis kaitseb ilmastikust tulenevate ebamugavuste eest
  • Puhas joogivesi ja toimiv hügieen
  • Toit ja selle valmistamise/säilitamise vahendid
  • Inimsuhted – kogukond, kellega elu jagada
  • Jäätmete käitlemise lahendused
  • Päikesevalgus
  • Ruum ja vahendid intellektuaalseks ning loominguliseks tegevuseks

Lisaks vajame ühiseid struktuure: haridus- ja terviseasutusi, töö- ja kultuurikeskkondi, sportimis- ja vaba aja kohti. [5]

Kohalikkus ja kohanemine

Lahendus, mis toimib polaaralal, ei pruugi ekvatoriaalvööndis olla ei mugav ega tõhus. Ökosüsteemid on ringmajanduslikud: jäägid saavad sisendiks. Inimasustus saab siit õppida – kohandumine, mõõdukus, ressursitarkus. [1][2]

Lihtsad vahendid, targad lahendused

Mugavus saavutatakse esmalt lihtsate võtetega: asend ja orienteeritus, loomulik valgus ja vari, ristventilatsioon, soojusmahutavus, kompaktne maht. Tehnosüsteemid toetavad, mitte ei asenda head ruumilist lahendust. [5][6]

Praktiline tööriistakast (10 põhimõtet)

  1. Orientatsioon ja maht – eluruumid päikesele, teenindusruumid põhja; kompaktne kuju vähendab kadu. [6]
  2. Aknad ja varjestus – talvepäike tuppa, suvepäike varju; räästad, ribid, taimestik ja välised varjud loovad dünaamilise kaitse. [6]
  3. Soojuspidavus ja õhutihedus – väldi soojussildu; järjepidev õhutihe kiht; soojustus toimib koos ventilatsiooniga. [5]
  4. Ventilatsioon soojustagastusega – värske õhk minimaalse energiakuluga; loomulik tuulutus lisab hooajalist paindlikkust. [5][20]
  5. Siseõhu kvaliteet – emissioonivaesed materjalid, kontrollitud niiskus, piisav päevavalgus ja akustika (WHO 2021 soovitustega kooskõlas). [9][14]
  6. Vesi ja haljastus – vihmavee kogumine; sinine–roheline struktuur jahutab ja seob koha kliimaga. [0][18][19]
  7. Materjalivalik – eelistatud on kohalik ja looduslik: puit, savi, lubi, puitkiud jms; pikk elutsükkel ja parandatavus. [2]
  8. Energia – päikesekasu, PV ja päikese- või õhksoojuspump; madalatemperatuuriline küte. Esmalt vähenda vajadust, siis kata nõudlus. [7][12]
  9. Paindlikkus ja kasutus – ruumid, mis kasvavad ja kahanevad; modulaarne mööbel, tsoonid ja mitmeotstarbelised pindalad. [5]
  10. Elukogemus ja esteetika – valguse rütm, materjalide taktiilsus, vaatesuundade kihistus; esteetika toetab heaolu ja kestlikkust. [6]

Kontrollnimekiri projekteerijale

  • Asukoht ja mikroklimaatika (tuul, varjud, taimestik) kaardistatud
  • Päevavalguse arvutus ja pimestuse analüüs (EN 17037) tehtud
  • Siseõhu klass ja ventilatsiooni stsenaariumid (EN 16798-1) määratud
  • Soojussildade ja õhupidavuse detailid lahendatud (n50 sihttase) [7]
  • Suvise ülekuumenemise risk hinnatud ja varjestus dimensioneeritud
  • Energiavajadus minimeeritud; taastuvate allikate katvus dimensioneeritud
  • Vihmavee, hallvee ja haljastuse lahendused kooskõlas koha veerežiimiga
  • Materjalide LCA ja emissioonid hinnatud; parandatavus planeeritud
  • Kasutusfaasi hoolduskava ja mõõdikud kokkulepitud
  • Kogukonna ja ligipääsetavuse aspektid integreeritud

Mõõdikud, mida jälgida

  • Õhupidavus: n₅₀ ≤ 0,6 1/h (PHI referents). [7]
  • Küttenõudlus: ≈ ≤ 15 kWh/m²·a (ilmastiku ja kasutusprofiiliga täpsustada). [7]
  • Päevavalgus: EN 17037 sihttase ruumipõhiselt (päevavalguse provisioon ja vaade). [6][11]
  • IAQ: CO₂, PM₂·₅, NO₂ jälgimine; materjalide vähene emissioon. [9][14]
  • Energia ja heide: nZEB/ZEB nõuetele vastav tarbimine ja kohapealne fossiilne heide 0. [1][2][16]

Levinud vead (ja kuidas neid vältida)

  • „Tehnika parandab kõik.” – Hea ruum vajab esmalt passiivseid võtteid; tehnika ainult täiendab.
  • „Suured klaaspinnad = palju valgust.” – ilma varjestuseta ja termilise kontrollita toovad need pimestuse ja ülekuumenemise.
  • „Õhutihedus pole oluline.” – ilma selleta ei toimi ventilatsioon ega soojustus ootuspäraselt.
  • „Taastuvenergia lahendab vajaduse.” – esmalt vähenda vajadust, siis kata järelejäänu.

Materjalid ja logistika

Eelistada kohalikke ja looduslikke materjale. Oluline on pikk elutsükkel, lihtne tootmis- ja ehitusprotsess ning minimaalne jalajälg. Lühike tarneahel vähendab transpordikoormust ja hoiab oskused kogukonnas. [2]

Kokkuvõte

Loodussõbralik arhitektuur ei ole nišš, vaid mõtteviis: peen tasakaal inimese vajaduste, koha võimaluste ja energia tarkuse vahel. See nõuab rohkem mõtestamist ja distsipliinideülest koostööd, kuid tasub end ära tervise, vabaduse ja elukvaliteedi kasvus. Hea ruum on kooskõla – kliima, kultuuri ja inimese vahel.




Viited (elektroonilised)

[0] Climate-ADAPT / EEA. (2021–2023). Urban green and blue infrastructure planning. https://climate-adapt.eea.europa.eu/
[1] Euroopa Parlament; Nõukogu. (2024). Direktiiv (EL) 2024/1275 – hoonete energiatõhusus (EPBD, uuesti sõnastatud). EUR-Lex. https://eur-lex.europa.eu/
[2] Euroopa Komisjon. (2025). Nearly-zero energy and zero-emission buildings (nZEB → ZEB). https://energy.ec.europa.eu/
[3] Riigi Teataja. (2014, kehtivad muudatused). Hoonete energiatõhususe miinimumnõuded. https://www.riigiteataja.ee/
[4] Hoffmann, B. (2021). WHO Air Quality Guidelines 2021 – overview. Environ. Health Persp. (PMC8494774). https://pmc.ncbi.nlm.nih.gov/
[5] REHVA. (uueneb). EPBD ülevaade ja sisendparameetrid (EN 16798). https://www.rehva.eu/
[6] NIH ORF. (2019). Daylighting – European Standard EN 17037 (tehniline bülletään). https://orf.od.nih.gov/
[7] Passive House Institute. (2023). Criteria for Buildings (PDF). https://passiv.de/
[8] Construction21 / Kurnitski, J. (2020). Estonia has the most energy efficient nZEBs. https://www.construction21.org/
[9] WHO. (2021). New Global Air Quality Guidelines. https://www.who.int/
[10] EPB Center / iTeh. (2019). EN 16798-1:2019 eelvaade. https://standards.iteh.ai/
[11] Hraška, J. (2024). EN 17037 praktilised miinimumid. Heliyon. https://www.sciencedirect.com/
[12] Passipedia. (2025). Primary Energy Renewable (PER) ja Passivhaus klassid. https://passipedia.org/
[13] REHVA Journal. (2021). nZEB nõuded vs Euroopa võrdlus – Eesti erisus. https://www.rehva.eu/
[14] Dimitroulopoulou, S. jt. (2023). Indoor air quality guidelines across the world. Environment International. https://www.sciencedirect.com/
[15] Interreg Europe. (2024). Policy brief on Green & Blue Infrastructure. https://www.interregeurope.eu/
[16] Euroopa Komisjon. (2024). Energy Performance of Buildings Directive – revised. https://energy.ec.europa.eu/
[17] Passive House Network. (2025). PHI vs Phius (selgitus). https://passivehousenetwork.org/
[18] EEA. (2021). Nature-based solutions in Europe – Report 1/2021. https://www.eea.europa.eu/
[19] Perrelet, K. jt. (2024). Engineering blue–green infrastructure for and with biodiversity. npj Urban Sustainability. https://www.nature.com/
[20] BSI (eelvaade). (2019). BS EN 16798-1:2019. https://webstore.ansi.org/
[21] VELUX Commercial. (2020). What is EN 17037? https://commercial.velux.com/


Read more
Muhemuigam  •  May 24, 2013

My Perception of Architecture in Estonia: Tallinn and Tartu

by José Mario Calero Vizcaíno Read more
Muhemuigam  •  May 24, 2013

My Perception of Architecture in Estonia: Light and Air

by José Mario Calero Vizcaino Read more
Muhemuigam  •  May 24, 2013  11

My Perception of Architecture in Estonia: General Insight

by José Mario Calero Vizcaíno Read more
Muhemuigam  •  Feb 16, 2013

Passive Architecture

by José Mario Calero Vizcaino

Humanity has slipped into habits of unconscious consumption—of energy, materials, and land—that burden the very systems that sustain us. Population growth, over-processed goods (dwellings included), and energy-hungry routines create wastes and emissions that outstrip the earth’s capacity to heal. Passive architecture offers a different covenant: homes that meet contemporary needs by working with natural energies, local resources, and simple, verifiable principles. For ecologists and the environmentally aware, it is a credible—and urgent—alternative in today’s architectural marketplace.

What is passive architecture?
It is a contemporary, humane, and deliberately simple shelter system. It may arise from a new, evidence-led design or from a renewed traditional building tuned to its climate and geography and complemented by discreet technologies. Its purpose is not austerity but autonomy: to lessen dependence on purchased energy, to lower bills and risks, and to lift quality of life. Energy solutions within passive architecture should be clean, efficient, and intelligent, prioritising renewable sources to meet domestic demand.

Designing such buildings begins with climate literacy. Seasons, sun paths, winds, rainfall, humidity, and snow loads must be read as carefully as a brief. Comfort, likewise, must be understood not as mere temperature but as the interplay of air movement, radiant temperature, humidity, light, and sound. If modernism once rallied to “Form follows function”, our era must widen the lens: form follows function, and function must be environmentally conscious.

Because the sun is the planet’s primary renewable income, passive architecture is, at heart, solar architecture. Mastering solar geometry at the site allows us to shape openings and envelopes that welcome low winter sun and shade out high summer glare. Orientation, overhangs, recessed windows, deciduous planting, and correctly sized eaves transform abstract geometry into lived comfort.

Architecture is the evolved response to the need for shelter; but to be truly civilised it must also serve the pattern of human life. The practice demands designers who are aesthetically capable, culturally and environmentally aware, humane, humble, and guided by values. A brief recital of human needs reminds us what buildings must support:

  • A clean, comfortable place to rest, sleep, and love
  • Refuge from climatic extremes
  • Space and surface for making and sharing—tables, tools, and rooms
  • Safe drinking water and wholesome food, with the means to preserve them
  • Hygienic waste removal and washing facilities
  • Daylight and gentle darkness, both at the right time
  • Places for learning, play, and creativity
  • The company of others, and the civic rooms that sustain community

Beyond the individual, societies require infrastructures—education, culture, health, work, sport, and leisure—each with its own environmental responsibilities.

Passive architecture is local by necessity. A solution that performs nobly at high latitude may fail at the equator; an equatorial veranda may be inadequate in the subarctic. In the natural world, animals build with what is at hand, guided by inherited knowledge; the by-products of their dwellings are absorbed without harm. We should learn from that intelligence—observing, adapting, and integrating those lessons into our own ways of building and inhabiting.

Simple means, high performance
The heart of passive practice is a handful of well-judged moves:

  • Orientation & massing: face living spaces towards light and views while shielding them from harsh exposure; use compact forms in cold climates and open, ventilating forms in hot-humid ones.
  • Envelope quality: insulate thoroughly; eliminate thermal bridges; ensure thoughtful airtightness paired with controlled ventilation.
  • Daylight & solar control: size and place openings for low-glare, high-quality daylight; use fixed shading, operable blinds, and planting to modulate sun.
  • Natural ventilation: enable cross-flow and stack effect; use night purging and thermal chimneys where climate allows.
  • Thermal mass: store daytime gains in floors and walls to buffer temperature swings, or avoid mass in hot-humid regions where rapid cooling is the priority.
  • Water wisdom: collect and slow rainwater; reuse greywater where feasible; landscape for infiltration and summer cooling.
  • Efficient systems: pair a frugal envelope with right-sized, renewable systems—heat pumps, solar thermal, photovoltaics—and efficient appliances and lighting.

Today, reliable climate datasets, solar-path tools, and accessible simulation software allow architects and clients to test decisions before they are built. The expanding academic and practice-based literature strengthens this work with measured feedback, moving us beyond promises to performance.

Materials and making
Materials should be as local and natural as possible, with long service lives and low-pollution manufacture. Timber, stone, clay, lime, straw, and plant-based composites can deliver durable, repairable fabric when detailed with care. Where high-performance products are necessary, select those with transparent supply chains and modest embodied carbon. Keep transport distances short; design for assembly, disassembly, and maintenance; and prefer honest, legible construction over decorative complication.

Tradition, renewed
Traditional architectures emerged from iterative craft: modular techniques refined across generations to make the most of local means. They are typically practical, economical, and quietly beautiful. Passive architecture stands in that lineage. It respects the wisdom of place and resourcefulness while drawing on contemporary science to deliver homes that are gracious, healthy, and resilient.

In brief: passive architecture is not a style but a stance. It prizes sufficiency over excess, clarity over complication, and stewardship over extravagance. When we design in that spirit, we do more than save energy; we restore dignity to the everyday act of dwelling, and we align the comfort of inhabitants with the health of the world that hosts them.


Read more