Oleme praegu juba pikemat aega silmitsi olukorraga, kus inimkond on harjunud elama viisil, mis kulutab järelemõtlematult energiat ja muid ressursse ning kahjustab keskkonda. Loomulikud eluprotsessid, sh inimliigi arvukuse kasv, on jõudnud looduse vastupanuvõimet ületavasse punkti. Sõltume ületöödeldud toodetest (sh elamud) ja nende tootmisest ning tarbime ülemäära energiat, mille tõttu tekib Maa looduslikele isetaastumismehhanismidele vastuvõetamatus koguses jäätmeid ja saastet.  Passiivne (selle laiemas tähenduses), loodussõbralik, säästlik, roheline arhitektuur - või kuidas me seda ka ei nimetaks – propageerib tervislikku sisekeskkonda, mis püüab olemasolevat eluasemevajadust katta looduslähedust säilitades, seda nii energia, vahendite, ressursside kui muude süsteemide mõttes.

Keskkonda väärtustavad inimesed otsivad elamiseks aina rohkem bioklimaatilist keskkonda ja loodussõbralikud ehitised on tänapäeva mitmekesisel arhitektuuriturul levima hakanud.

Loodussõbralik (passiivne) arhitektuur on kaasaegne, elamisväärne ja lihtne ulualusesüsteem. Sellega luuakse inimestele sobiv eluruum, arvestades kõikvõimalikke keskkonna-aspekte. Projekt töötatakse välja läbimõeldud, hoolikalt kavandatud, teadusliku ja samas lihtsa arhitektuurilise projekteerimisprotsessi käigus või rakendades kunagi pika aja vältel kujunenud ja nüüd taastatud-uuendatud traditsioonilisi ehitusviise, mis on kohandatud antud paiga ilmastiku- ja geograafiliste tingimustega. Lisaks rakendatakse tehnoloogilisi täiustusi ehitise funktsionaalsuse tõstmiseks, tagamaks ehitise elanikele energeetiliselt sõltumatu eluviisi ja sellega rohkem majanduslikku vabadust ning suurema õnnepotentsiaaliga elu – võrrelduna tavaarhitektuuriga. Loodussõbraliku ehitise energialahendus peab olema puhas, tõhus ja nutikas, kasutades ehitise vajaduste katteks võimalikult palju taastuvaid energiaallikaid.

Efektiivse ja loodussõbraliku ehitise loomisel tuleb analüüsida ja mõista kõiki kohaliku ilmastiku ja aastaaegade aspekte, lumest päikese ja tuuleni. Lisaks peab kvaliteetse elukeskkonna loomiseks arvestama ka mugavuse olemuse ja tähendusega. Kunagi inspireeris tööstusajastu kaasaegseid arhitekte fraas „funktsioon valitseb vormi“, sellest lähtudes loodi klassikalisi arhitektoonilisi ikoone, mis jäid domineerima ja kestma nii kunstiajaloos kui inimkonna kosmovisioonis. Tänapäeval ja eriti pärast tööstusajastuga tekkinud keskkonnahävingut peame sellele motole lisama ka keskkonna: „Funktsioon valitseb vormi ja funktsioon peab olema keskkonda arvestav“.

Päike on Maal suurim ja kättesaadavaim taastuva (jätkusuutliku) energia allikas, niisiis on loodussõbralik arhitektuur eelkõige solaarne – päikeseline – arhitektuur. Arusaam päikesest ja selle valguse geomeetrilisest langemisest konkreetses asukohas on hea passiivarhitektuuri loomisel esmatähtis. Tehnilised meetodid päikesevalguse geomeetrilise langemise mõistmiseks võimaldavad projekteerimisel luua hoone päikesepoolsetele pindadele väga täpse ja töökindla valgusavade geomeetria, et saavutada päikeseenergia abiga ehitises hea sisekliima: lasta külmal ja pimedal perioodil (talvel) sisse rohkem päikest ning kuumal ja valgel ajal (suvel) otsene päikesevalgus blokeerida.

Arhitektuur on vastus ühele inimlikule põhivajadusele: vajadusele turvalise ja elatava varjualuse järele. Pika kultuurilise ja tehnoloogilise arengu järel soovime ka, et elukoht oleks esteetilise väärtusega, efektiivne ja funktsionaalne. Niisiis peab arhitekt olema esteetilise andega, kultuuriteadlik, keskkonnateadlik, humanistlike vaadetega, tundlik, teatud väärtustele orienteeritud ja inimlikke vajadusi mõistev.

Kui mõelda lihtsamatele inimlikele vajadustele, võiks nimetada näiteks järgmisi:

-          Puhas ja mugav koht lõõgastumiseks, magamiseks ja armatsemiseks

-          Mugav siseruum, kuhu varjuda ilmastikust tulenevate ebamugavuste eest

-          Puhas joogivesi

-          Toit

-          Teised inimesed, kellega oma elu jagada

-          Vahendid ja süsteemid toidu valmistamiseks ja säilitamiseks

-          Vahendid ja süsteemid jäätmetest vabanemiseks

-          Vahendid ja süsteemid/ressursid enda ja oma asjade puhastamiseks

-          Päikesevalgus

-          Ruumid ja vahendid intellektuaalseks ning loominguliseks tegevuseks

-          …

Lisaks on meil sotsiaalsed vajadused, millest omakorda tulenevad mitmesugused kollektiivsed vajadused ja moodustised: valitsus, tööstus- ja haridusasutused, kultuuriasutused, terviseasutused, töökohad, spordiasutused, vaba aja veetmise asutused jt.

Passiivne arhitektuur peab lähtuma kohaliku keskkonna adekvaatsest analüüsist ja mõistmisest. Polaarala laiuskraadile sobiv passiivehitis ei ole ekvatoriaalsetes tingimustes ei efektiivne ega mugav. Maa keskkond on keerukas ja suure varieeruvusega. Loomad on oma keskkonnaga kohanenud, elades ja luues või leides oma varjualuse vastavalt kohalikele ressurssidele ja geenidega päritud instinktidele: nii tekivad elu- või ökosüsteemid, mille jäägid (jäätmed) samas keskkonnas loomulikul viisil uuesti kasutusele võetakse. Kui võrdleme loomade elupaiku ja eluviise tänapäevaste linnainimeste omadega, on lihtne näha ja mõista, et inimkond peaks kaaluma Maa ülejäänud elavatelt liikidelt õppimist, kasutades ära loomuliku evolutsiooni käigus tekkinud oskusi ja lähenemisviise elupaiga loomisele ja asustamisele.

Loodussõbralik arhitektuur püüab ühe eesmärgina luua mugavat siseruumi, kasutades lihtsaid vahendeid nagu ehitise õiget orientatsiooni (asendit) ja keskkonnatingimuste täpset interpreteerimist (loomulik valgus, loomulik vari, loomulik ventilatsioon). Praegune tavaarhitektuur toetub ikka veel suuresti tehislikele ja keerukatele süsteemidele, mis on kulukad nii energiakulu kui vajamineva tehnika mõttes. Passiivne arhitektuur püüab pakkuda samu olmemugavusi, valgust, soojust ja puhast õhku jätkusuutlike ja energiatõhusate lahenduste abil, tuues mängu võimalikult palju taastuvenergiat, energiasäästlikkust ja läbimõeldust.

Loodussõbralik arhitektuur - see on ka passiivne, aktiivne, jätkusuutlik, roheline arhitektuur, mis kõik peegeldavad ühe ja sama liikumise erinevaid tahke ja mida üldistuse mõttes kasutame käesolevas tekstis sünonüümidena. Kiirelt arenevad spetsiaalsed arvutiprogrammid, elektrooniliselt kogutavad täpsed geograafilised ja ilmastikuandmed ning laialdased teadusuuringud on sellele tugevaks platvormiks, lisades loodussõbraliku arhitektuuri liikumisele kandvust ja virgutades arhitektuuri suundumust tootmiselt-tarbimiselt isiksusele-keskkonnale. Elamistingimuste vajakajäämistest tingitud terviseprobleemid ja majanduslik-olmeline sõltuvus mõjukatest energiakontsernidest võiks asenduda terviklikkuse, tervislikkuse ja vabadusega – nii majandusliku (energiasääst) kui ka olmelisega (elukvaliteet ei sõltu väliste tehislike, vahel ka poliitiliste energiasüsteemide, nt elektrijaama või gaasitrassi toimimisest).

Loodussõbralikus ehituses kasutatavad materjalid peaks eelistatult olema kohalikud ja looduslikud. Nende elutsükkel võiks olla pikk ja tootmis- ning ehitusprotsess lihtne ning võimalikult vähe keskkonda saastav. Transport – efektiivne, toormaterjali allikas võimalikult lähedal, et vähendada transportimisest tekkivat saastet.

Kokkuvõtteks võib öelda, et loodussõbralik arhitektuur nõuab tavaarhitektuuriga võrreldes märksa mõtestatumat ja teadlikumat lähenemist, kuna arvestada tuleb hulga rohkemate teguritega. Arhitekt peab oma töö aluseks võtma mitte ainult ehitise põhifunktsioonid ja mahunõuded, vaid ka hulga erinevaid arhitektuuriväliseid distsipliine. Vaid nii saab kujundada ruumi, mille läbimõeldus on nii ümbritseva keskkonna kui ruumi asustavate isiksuste terviklikkuse ja rikkalikkuse vääriline.